Miks tegelik energiamärgise klass on viletsam

Ikka ja jälle jõuavad minuni objektid, kus tehtud arvutuslik energiamärgise klass ei vasta tegelikusele. Väga keeruline on inimestele ka selgitada, mis on põhjused.

Paljudes kohtades öeldakse pidevalt, et arvutuslik energiamärgis ja tegelik energiamärgis (ehk siis ETA ja KEK) ei olegi omavahel võrreldavad, siis mina sellega endiselt ei nõustu. Nad on teatus osas võrreldavad. Kuid probleemid tekivad siis, kui ETA ja KEK erinevad kordades.

See, kui tegelik energiamärgise klass ühe klassi võrra kukub – see on täiesti normaalne ja üldjuhul ongi seotud kasutusharjumustega.

Kuid kui tegelikud küttekulud ületavad kaks korda arvutatud kulusid, siis on kuskil midagi siiski valesti. Üldjuhul hakkavadki inimesed kahtlema, kui nemad on uues või värskelt renoveeritud hoones ja tegelikud kulud on siiski samas suurusjärgus, kui renoveerimata kortermajas. Energiamärgise klassid kunagi just selleks loodigi, et näidata erinevusi hoonete vahel. Ja et viiskümmend aastat vana kortermaja oleks parema klassiga, kui uusehitis. Kahjuks on aga tihti olukord risti vastupidine – uusehitistes võivad kulud olla endiselt sama suured ja lisanduvad veel palju suuremad laenukulud.

Kuna olen viimasel ajal teinud mitmeid energiaauditeid, kus on probleem just märgiste erinevustes, läbinud ka mitmeid koolitusi antud teemal, kus ka minust palju targemad audiitorid ja õppejõud oma kogemusi on jaganud, siis põhimõtteliselt võib välja tuua järgmised põhjused, miks arvutuslik energiamärgise klass ei vasta üldse tegelikule energiamärgise klassile.

Järgnevalt olen välja toonud kõige olulisemad probleemid nende tähtsuse järjekorras.

Seadistamata tehnosüsteemid

Tegu on ühe kõige enam levinud probleemiga, mis põhjustab suuri ülekulusid. Nimelt jäetakse ehitajate poolt korralikult seadistamata ja ka koolitamata paigaldatud tehnosüsteemid. Kahjuks tihti ei jaga nad ka ise, kuidas need toimivad.

 

Põhilised suured kuluartiklid on seadistamata küttesüsteem ja ventilatsioon.

Küttesüsteemil eeldatakse tavaliselt, et kui korterid saavad ise oma kütte temperatuure reguleerida, radiaatori või põrandakütte termostatidega, siis küttesõlmest või katlast keeratakse sisuliselt maksimum temperatuur kogu aeg peale. Tulemus – suurenevad kulud torustiku kadudes ja suurenevad ka kaod korterites. Sest  kõigepealt ei saa termostaat kogu aeg lahti olla vaid käib kinni ja lahti – teiseks tekib väga kergesti ülekütmine, sest paljud inimesed eelistavad lõpuks akna lahti teha, kui kütet maha keerata. Ja see on ka mõistetav – sest kui toas on kuiv ja palav, siis tekib pigem tunne, et pole õhku. Veel hullem on olukord aga põrandakütetega – nimelt on põrandakütte väga pika inertsiga. Ja nii ei jäägi muud üle – kui ruumi temperatuur on liiga kõrgeks läinud (termostaat on küll ammu tagasi kinni, kuid soojust alles väljastatakse kontuuridest), kui aken lahti teha.

Teine suurem probleem on ventilatsiooniga.

Ventilatsiooniseadmed jäetakse ehitajate poolt lihtsalt korrektselt seadistamata.

Ajaprograme ei lisata, temperatuurid pannakse suvalised, mõndadel lihtsamatel masinatel jäetakse kasutajatele selgitamata, kuidas toimub suvine ja talvine ümberlülitus. Nii võibki juhtuda olukord, et soojustagasti ei toimi talvel üldse ja ventilatsioon tegeleb ka talvel aktiivselt hoopis jahutamisega, mitte temperatuuri hoidmisega. Tulemuseks on oluliselt suurenenud küttekulud. Või ehitatakse tsentraalne soojustagastusega ventilatsioon, kuid jäetakse see kogu aeg täies mahus tööle ja ei arvestata ka selle soojusvahetusega. Näiteks olen kohanud süsteeme, mille soojustagastus pidi minema tarbevee soojendamiseks – kuid süsteemid olid tasakaalustamata ja nii mingit soojustagastust lihtsalt ei toimunud.

Lisaks olen kohanud ka elektriseadmete valesti paigaldamisi ja ka seadistamata jätmisi. Kõige hullemad on tavaliselt olnud just erinevate renni, toru ja käiguteede kütetega. Veel mõned aastad tagasi oli üsna tavaline vaatepilt, et rennikütted olid lihtsalt pistikusse või automaadi alla ühendatud ilma igasuguse automaatikata.

Ehitaja selgitus – tegu on ju isereguleeruva kaabliga ja selle pärast nad ei pannud termostaati.

Isereguleeruv kaabel võimaldab pikkust kergesti muuta – kuid sisse ja välja peab teda ikka automaatika lülitama. Sama kehtib ka teiste kütete kohta. Neid on vaja ainult siis, kui tõesti on külmumis või jäite tekkimise oht. Ja nad peavad olema alati varustatud ka vastava automaatikaga. Mis omakorda on ka korralikult seadistatud. Ehk nii sisse kui ka väljalülitamis temperatuurid. Sest tihti ei ole enam mõtet teatud kütteid kasutada, kui temperatuurid ka liiga madalaks lähevad. Näiteks -5C alla ei ole vihmavee rennide küttel enam üldjuhul mõtet, sest kui vett enam ei teki ja ei sula – siis ei teki ka ohtu, et rennid ära külmuksid. Sama kehtib erinevate käiguteede kohta – teatud miinuskraadist allapoole – enam jääd ei teki ja samuti – kui pind on kuiv – siis pole ka mõtet enam kütta.

Temperatuuride erinevused

Teine väga suur põhjus, miks arvutusliku energiamärgise klass ja tegelik energiamärgise klass kokku ei lähe on temperatuuride erinevused. Arvutused tehakse eeldusel, et ruumides hoitakse 21C. Kuid kahjuks näitavad erinevad uuringud, et praegusel ajal tahavad inimesed rohkem ca 23C temperatuuri – mõned ka enam.

Kuid nagu näitavad arvutused, simulatsioonid ja reaalne elu, siis iga kraadi erinevus tõstab kohe kütte tarbimist 10-15%.

Ja mida kõrgemad temperatuurid on, seda enam see tõuseb. Sellest tulebki tihti asjaolu, et küttekulud on ca 20-30% suuremad, kui algselt lubatud. Sest inimesed tahavad üldjuhul kõrgemat temperatuuri. Oma osa annab siin kindlasti ka küttesõlme seadistamine – kui see lubab korterisse vabalt igal hetkel 25-26C tekitada, siis kasvab kohe hüppeliselt ka kulu. Kui nüüd ka ventilatsioon samal ajal jahutab – sest ehitaja on pannud konstantselt sissepuhke temperatuuriks 18C (umbes 3C sissepuhke ja väljatõmbe temperatuuri erinevus on üldjuhul kõige parem – jääb värske õhu tunne ja ei ole liiga külm), kuid ruumis hoitakse tegelikult 24C küttega – siis tegeleb ventilatsioon ka kogu aeg sooja välja viimisega.

Vead energiaklassi arvutamisel ja ehitamisel

Kaks viimast põhilist viga panin ma aga sellel korral kokku. Sest need erinevad – kord on ühel poolel tehtud rohkem vigu ja siis teisel. Nimelt on üsna oluline teada, et olgu programm kui kallis, joonistagu kui ilusaid graafikuid ja 3D mudeleid – kui inimene, kes lähteandmed sisestab seal ikka vigasid teeb, siis pole midagi teha. Kõige tavalisemad vead – rekonstrueerimisprojektide korral – energiamärgise arvutustes arvestatakse kõigi uute akende U arvuga – ja võimalikult hea klassiga. Kuid tegelikult on juba algselt projekti kohe sisse kirjutatud, et vahetatakse ainult need aknad, mida veel ei ole vahetatud. Üldjuhul on see kortermajadel vaevalt pool. Ehk pooled aknad vahetatakse kolmekordse paketiga akende vastu, kuid ülejäänud on kõik vanemad mudelid, mille U arv on oluliselt madalam.

Kuid akendega on ka teine probleem – nimelt esineb ka olukordi, kui projekti on sisse kirjutatud ühed aknad ja nende näitajad, kuid ehitaja on otsustanud kasutada hoopis teisi aknaid. Vahest võib erinevus olla tõesti väike, kuid kui keskmine U arv (akna klaasakett koos raamiga) siiski juba ca 20% erineb projektis ja arvutuses oldust, siis see mõjutab kohe ka lõpuks tegeliku kulu.

Järgmine suur probleem on olnud külmasillad – kas on energiamärgise arvutuste tegija olnud liiga optimistlik ja lisanud nii väiksemad väärtused, et paremat tulemust saada. Või on taas olnud ka ehitaja poolne “lihtsustus” ja tegelikud väärtused on hoopis teised. Kõige suurem probleem on tavaliselt taas avatäidetega. Kas on arvestatud üliväiksed külmasilla tegurid arvutustes – või on ehitajad teinud nii nagu ikka. Kõige laialdasem probleem akendega on akna palede ja liitekohtadega.

Enamasti paneb ehitaja akna paika – laseb ääred vahtu täis – kui vaht kuivandud – siis võtab kätte ja lõikab üleliigse vahu seest ja väljast maha ning paneb liistud/katteplekid peale.

Väljast näeb kõik ilus välja. Kuid mida tegelikult tehakse – montaazivaht on hea isolatsiooni vahend – kuid ta on väga poorne. Ning kui nüüd lõigatakse ääred maha, siis eemaldatakse vajalik kaitsekile kiht, mis on tekkinud muidu vahu peale. Seega väheneb kohe ka soojustuse paksus, sest külm liigub poore mööda sisse. Selle vastu aitab väga hästi spetsiaalse teibi kasutamine – kuid kahjuks enamus aknapaigaldajatest sellest midagi kuulnud ei ole – või nad lihtsalt kulude kokkuhoiu pärast seda ei paigalda. Tulemus – väga külmad akna ääred ja selle kaudu tekkinud märgatav kadu.

Loomulikult on tulnud ette ka olukordi, kus arvutustes arvesse võetud külmasilla pikkused on täiesti laest võetud. Või on õhuvahetus üldse “ära unustatud” ja nii on väljastatud ka C klassi märgiseid tavaliste fresh klappidega majadele.

Üsna mitmel korral on selgunud, et ära on jäetud mitmed suured elektritarbijad, mis omakorda oluliselt kulusid mõjutavad. Näiteks taas erinevad elektrilised lisakütted. Vahest ka isegi suure ventilatsioonisüsteemi järelküte.

Energiamärgiste erinevuste kokkuvõte

Ehk kokkuvõtlikult võtaks mina asja kokku nii. Arvutuslik energiamärgis ja tegelik energiamärgis on siiski võrreldavad. Samas – kuna üks on tehtud ideaaltingimustes keskmist perekonda arvesse võttes ja teine arvestab tegelike kuludega, siis tulebki vaadata, kas erinevused on mõistlikud või mitte. Üldjuhul on ühe klassi piires kõikumine täiesti normaalne. Ja arvestama peab ka kindlasti seda, et märgiste klassid ajas muutuvad. Ka selle aasta alguses toimusid taas klasside muudatused.