Uus Kredexi (EISA) korterelamute toetus: mida pead teadma energiamärgise ja pingeridade kohta?

Hetkel tekitab palju küsimusi uus Kredexi (EISA) poolt kavandatav korterelamute rekonstrueerimistoetuse määruse eelnõu, mis muudab senist lähenemist oluliselt. Varasema “kes ees, see mees” põhimõtte asemel saavad kõik soovijad taotlusi esitada 30 päeva jooksul. Seejärel reastatakse taotlused pingeritta vastavalt hoone energiamärgisel toodud primaarenergia tarbimisele ühe ruutmeetri kohta – suurema energiatarbimisega hooned asuvad eespool.

Eelnõu näeb ette, et pingeread koostatakse piirkondade ja hoonetüüpide lõikes, et tagada võrdsemad võimalused erinevates oludes tegutsevatele korteriühistutele. Toetusi hakatakse jagama pingeridade alusel kuni taotlusvooru eelarve ammendumiseni.

Üks levinud küsimus: „Kas me peaksime püüdma oma energiamärgist halvemaks teha, et toetust saada?“ Vastus on – ei pea.

Oluline pole energiamärgise klass (nt C või E), vaid märgisel esitatud primaarenergia tarbimine ruutmeetri kohta, mis on aluseks Kredexi toetuse pingerea koostamisel. Tähtis on mõista, et seda primaarenergia näitajat ei korrigeerita ei kraadpäevade ega kaalumisteguritega – kasutatakse reaalset tarnitud energiat, mis on arvutatud ilma nende teguriteta.

Energiamärgise klassi kujunemisel aga mängivad kaalumistegurid väga olulist rolli. Need on korrigeerivad tegurid, millega korrutatakse hoone energiatarve sõltuvalt kasutatavast energiakandjast. Näiteks on elektri kaalumistegur 2,0(ehk elektriga köetud hoone tarve korrutatakse kahega), samal ajal kui tõhusal kaugküttel on see vaid 0,65. Seetõttu võib elektriga köetav hoone, mille tegelik energiatarve on mõõdukas, saada halva (nt E) klassi, samal ajal kui madalama kaalumisteguriga kaugküte võimaldab saavutada parema (nt C) klassi – isegi kui reaalne energiakogus on sarnane.

Just seetõttu võib elektriküttega E-klassi hoone ja tõhusa kaugküttega C-klassi hoone omada energiamärgisel võrreldavat tarnitud energiakogust, mis tähendab, et nad võivad toetuse pingereas asetseda samal tasemel. Seega ei tasu keskenduda ainult klassile – toetuse määramisel loeb sisuliselt see, kui palju energiat reaalselt hoonesse tarnitakse, sõltumata kaalumisteguritest või märgise visuaalsest tulemusest.

Paljud energiamärgised on väljastatud mitme aasta taguste tarbimisandmete alusel – näiteks aastatel 2016–2017, mil talved olid oluliselt külmemad kui viimastel aastatel. See kajastub ka märgistel olevates andmetes, sest suurem küttekulu tähendab automaatselt suuremat aastast energiatarbimist.

Samas on oluline teada, et energiamärgise arvutustes korrigeeritakse tarbimisandmeid kraadpäevade alusel, et erinevate aastate ilmastikuolud oleksid omavahel võrreldavad. See tähendab, et energiamärgised iseenesest on metoodiliselt võrreldavad, sõltumata sellest, kas andmed pärinevad külmalt või soojalt aastalt. Kraadpäevade abil ühtlustatakse näiteks 2017. ja 2023. aasta tarbimine vastavalt normatiivsele aasta temperatuurifoonile.

Uues toetuse eelnõus (EISA/Kredex) on aga määratud, et toetuse jagamisel arvestatakse ainult energiamärgisele kantud tarnitud primaarenergia keskmist, ilma igasuguse kraadpäevade või kaalumisteguritega korrigeerimiseta. See tähendab, et reaalselt külmal aastal kogetud suur energiatarve annab nüüd eelise toetuse saamisel, kuna võetakse aluseks just see keskmine, mis märgisele kirja on pandud – sõltumata sellest, milline oli ilm või kui palju tegelikult kütet vaja oli võrreldes teiste aastatega.

Seega tekibki olukord, kus varem väljastatud energiamärgised, mis põhinevad külmadel aastatel kogutud andmetel, on pingerea koostamisel soodsamas seisus kui hiljuti koostatud märgised, mis peegeldavad pehmema kliima tõttu madalamat tarbimist. Toetusvoorus ei võrdsustata erinevaid aastate tingimusi, mistõttu võib vanema energiamärgise omamine olla selgelt kasulik.

Köetava pinna määramine on samuti võtmeküsimus. Paraku on Ehitisregistri (EHR) andmed sageli ebatäpsed või puudulikud. Mõnel juhul on kogu hoone suletud netopind võetud köetavaks pinnaks – ka keldrid, mis tegelikult ei ole köetavad. See jagab energiatarvet suurema pinna peale ja tulemuseks on visuaalselt parem energiamärgis.

Tegelikult tuleks energiamärgisesse kanda reaalselt köetav pind, milleks on tavaliselt korterite pindala. Tihti puudub täpne info trepikodade ja muude üldkasutatavate ruumide kohta, eriti kui puuduvad mõõdistusprojektid. Praktikas kasutatakse sageli korterite pinda, kuna see on kergesti kättesaadav ning vastab ka kulude jaotuse loogikale.

Siiski tuleb arvestada, et kui trepikojad või muud ruumid on samuti köetavad, kuid neid pindalana ei arvestata, siis jaotub kogu energiatarve väiksema pinna peale. Tulemuseks võib olla halvem energiamärgise klass – sest ühikuline tarve ruutmeetri kohta on kõrgem. Samas annab see olukord toetuse pingereas eelise, sest toetusmeetmes loeb just primaarenergia tarbimine ruutmeetri kohta – mida suurem see näitaja, seda eespool on hoone pingereas.

Eraldi tuleb rõhutada, et mõnel juhul võivad trepikojad olla isegi soojemad kui osad korterid, näiteks siis, kui küttesüsteem on tasakaalustamata. Sellisel juhul on tegemist tegelikult olulise köetava alaga, mille väljajätmine moonutab nii märgise sisu kui ka toetuse pingerea loogikat. Seega tuleks igal juhul hinnata, millised ruumid reaalselt köetakse, ja arvestada need ka energiamärgise koostamisel, et tulemus oleks õiglane ja läbipaistev.

Kui vajad energiamärgise koostamist või täiendamist uue toetuse jaoks, aitame hea meelega! Meie meeskond tagab, et märgis oleks kooskõlas kehtivate nõuetega – meie energiamärgiste väljastamise hinna leiad Hinnakiri lehelt.